Hannese Maailmakommentaarid

My life is an open book – for some the book has just got more pages

Suck it bitches, I Rock! oktoober 29, 2009

Rubriigid: Imedemaa — Hannes @ 9:29 e.l.

Stuff has been great the past few weeks, considering the amount of partying (and in some of those cases parenting) it has actually been quite a busy time. The side of me that shouts out hedonism has sort of taken over, which means that I basically do not care about all of your problems (unless you belong to a very exclusive group).

Also, I have found out that stuff is a whole lot simpler when you don’t give a rats ass,  which  by default makes life amazing :D . So this is sort of the place to end my sleep-deprivation induced rant about how fantastic everything is.

H.

 

Meetings suck ehk kuidas majakoosolekud Tallinnas on lihtsalt tragikoomilised oktoober 13, 2009

Rubriigid: Imedemaa — Hannes @ 11:53 e.l.

Tõsiasi on, et eile pidim ma viibima oma maja koosolekul. Üsna mõttetu oli, arvestades seda, et ainsad, kes aru ei saanud sellest, et ei tasu rääkida siis kui keegi peab kõnet, olid soliidses (et mitte öelda väga vanas) eas eesti keelt mitte kõnelevad daamid (et mitte öelda venelased). Teine tore element oli see, et keskerakond oli ka oma marjoneti enne valimisi saatnud rääkima sellest kuidas meie linnaosa valitsusele lähevad korda meie maja probleemid, mis tegelikkuses on jama ja isegi kui see ei ole jama, siis need poliitikud ei mõista väga asja. Tore oli kuulata, kuidas keegi räägib (nädal enne valimisi peale selle), et me lahendame KÕIK teie probleemid, AGA me ei saa midagi kindlat lubada. Ühesõnaga mõttetu.

Asjad läksid veelgi paremaks, kui pärast pikka venekeelset arutlust julgesid mõned eestlased eesti keeles sõna võtta, millele otse loomulikult järgnes vene memmede hala, et neid diskrimineeritakse. Selle peale on mul ainult üks fraas… DEAL WITH IT !!! Asjaajamiskeel on eestis teie kahjuks eesti keel ning tõsiasi on, et kui teile tullakse vastu ja osa ajast räägitakse vene keeles, siis see ei tähenda, et teil on mingi loomulik õigus sellele, et kõik see oleks võõrkeeles. Äkki räägiks üldse esperantos??

 

Stop it, you’ve gone soft and it’s getting embarrassing august 20, 2009

Rubriigid: Elust enesest - mõtteveerg — Hannes @ 4:09 p.l.

Tõsiasi on, et olles kuulanud paari nädala jooksul läbi Mansoni uue albumi olen ma saanud aasta teise suure muusikapettumuse osaliseks. Ei saa päris vist öelda et The high end of low oli sama halb kui Depeche Mode’i Sounds of the universe, aga ega ta palju parem ka ei olnud. Kui enne tegi mees vihast muusikat, mis kutsus üles mässama võimu vastu, siis praegu on tegu nagu rohkem vanamehega kellele on konstantselt liiga tehtud ja kes selle üle lihtsalt halab. Kohutavalt tempotu ja sõnade poolest nõrk ning seetõttu on kadunud ka kõik need head asjad, mille pärast mulle kohati meeldis teda kuulata. Kurb. Sellepärast ongi ilus lõpetada hiilgeajal, mitte oma kuulsust liialt lüpsta. Ühesõnaga, stop doing that.

Vastukaaluks sellele olen avastanud enda jaoks uuesti BO albumi Foiled, ning täpsemalt laulu Sound of Pulling Heaven Down. Teised asjad, mis on non-stop viimasel ajal arvutist kõlanud on Milow – Ayo Technology, mis on lihtsalt wow ja Linkin Park – In Pieces, ning tahes tahtmata liigun ma tänaval ringi nüüd neid ümisedes.

 

Dudes, what the frick ? vol 2 juuli 9, 2009

Rubriigid: Imedemaa — Hannes @ 1:21 p.l.

Täna kohtasin maailma kõige imeliselt lollimat uudist. Nimelt tahavad eesti kasiinovastased teha Tallinna kesklinna samba, mis hakkaks siis mälestama kasiinoohvrite kannatusi ja inimeste isiklikke tragöödiaid. Peab mainima, et selle plaani juures on nii palju vigu, et ei teagi kohe kust alustada.

Esiteks on igasugune samba püstitamine ja hooldamine tohutult kulukas. Kahjuks pole artiklis mainitud, kust saadakse antud monumendi jaoks raha, kuid ükskõik kust see tuleb, kindlasti oleks sellel paremaid otstarbeid. Juhul kui tegu on kasiinovastaste enese eelarvega, peaks kõik nende toetajad küll oma finantstehingute üle pikemalt järgi mõtlema ning pikemalt kaaluma, kas see on see koht mis tõesti vajab seda raha?.

Teiseks ei saa igale asjale sammast püstitada, eriti veel sellele. Mina võrdsustaksin põhimõtte poolest selle näiteks olukorraga, kus me püstitaksime ausamba enesetapu “ohvritele”. Kogu kasiino põhimõte on see, sinna lastakse ainult inimesi, kes on suutelised enese eest otsuseid vastu võtma. Kui inimene ei saa oma elu ja sõltuvuste kontrollimisega hakkama, siis see ei ole koht kus teda ülistada sangariks ja nähtust, mis põhjustab seda ei tasuks sarjata maapõhja. Inimene suudab enesele teha igal pool liiga, mis ei tähenda seda, et me peaksime püstitama õnnetult kukkujatele ausamba.

Kolmandaks on mõtte autorid enda üle vägagi uhked, kuna tegu oleks maailmas ainulaadse monumendiga. Idee ei ole kunagi hea ainult sellepärast et ta on esimene ning julgen väita, et põhjus, miks see on tõepoolest ainulaadne, peitub selles, et ülejäänud maailmal on prioriteedid rohkem paigas kui meie inimestel. Holokausti ohvrid, erinevates sõdades surnud, suurte avastustega hakkama saanud inimesed – need on rahvas kellele me tahame monumente püstitada, mitte mingitele idiootidele, kes ei saa oma eluga hakkama. Me ei püstita kunagi monumenti sõdurile kes saadeti koju kuna ta tulistas endale jalga, ning sedasi peaks see ka jääma. Monument on austusavaldus, privileeg (nagu ordenidki) mida jagatakse neile, kes on seda väärt. Andke andeks, aga kasiino”ohvrid” seda ei ole.

Viimaseks on mul veel väike probleem kujuriga. Nimelt sai selleks keskpartei in-house kujur Kangro. Teades kasiinovastaste juhi seotust nimetatud parteiga on see lihtsalt häbematus. Kangro võiks kusagilt mujalt kui parteilt ka tööd saada, free market ja nii, või mis?

Seega tuleb endalt küsida küsimus: kas me tahame, et tulevikus oleks Stockmanni vastas selline monument? Mina igatahes seda ei soovi.

h.

 

Dude, what the frick? juuli 6, 2009

Rubriigid: Imedemaa — Hannes @ 10:58 p.l.

Here’s the inside scoop chaps… I am going to stop posting if you refuse to comment, which has become a worrying trend lately.

I have stated a lot, especially lately that I hate sensation of conclusiveness. I have made a lot of desicions and although I was initially unhappy about the fact that I had to decide, now I’m happy with those. The fact of the matter is that I wouldn’t have made any other choices anyway so just have to deal with my fear of  finality.

And another thing… there probably wont be a 100th post (if everybody starts to comment then I will skip it and go straight to 101) because those thoughts I had written down don’t seem to be in correlation with reality anymore… (btw. this is already the 96th post, so with the ones I have removed for different reasons, I would be only 2 posts away from that point)