Sinna ja Tagasi – kääbiku lugu aprill 19, 2007

Tere õhtust noored ja vanad,
Pärast pikka kaalumist olen otsustanud siis vahetada blogimootorit, kahjuks ebaõnnestus õleminek bloggerisse, ehk saab selle kunagi hiljem ära teha. Aga mis seal siis ikka, asuks siis kirjutama sellest mis viimasel ajal juhtunud on ja alustaks kohe laupäevast.
Ema ja Lauri suutsid siis Egiptusest planeeritust päeva võrra varem tagasi jõuda ning kuna eelnevad kokkulepped olid juba tehtud siis sai nad vanaema juurde asumisele saadetud. Õhtul siis sama seltskond põhimõtteliselt, mis eelnenud nädalavahetusel (lisandus Karl). Peol midagi väga märkimisväärset ei juhtunudki, kui välja arvata Kari järjekordne möödalaskmine arvestades tema “karskust”. Kuigi kella poole kümnene eesmärk jäi saavutamata, oli ta ikka vaat et kohe pärast seda suht süsi. Lipates ringi ning Mattiase ässitusel Meelit ja Karli (jah mõlemat sebinud, vajus ta üsna varsti ära tugitooli, kust hakkasid kostma kurjakuulutavad oiged ning iga natukese aja tagant ka veidrad hõõrumishääled. Kuna ta oli kõigi jaoks üsna tüütuks juba muutunud, siis otsustasime Mattiase ja Karliga ta vanni magama suruda. Selgus et Kari on rabeledes üsna tugev ning selle tulemusel suutsin mööda lõuga taaskord saada (jalaga kui sealt teda tõsta üritasin). Kogu operatsioon luhtus, ainus tulemus oli helendavate jalakeste allasadamine vannitoa ukselt. Hommikul ärkasime jälle vara kuna Karl ja Riina karjusid teises toas. Nimelt ei suutnud nad oma erutust varjata – kari oli ju üles ärganud. Igatahes sai kollektiivselt tuba korda tehtud ning vaikselt Siili pubisse sööma asutud, pärast mida lesisime Parditiigi juures murul ning rääkisime päikese käes juttu. Mõnus.
Õhtul suutsime Meeliga arutades jõuda järeldusele et õuetiir on parem kui igasugune õppimine, millele järgnes ligi kolmetunnine jalutuskäik, mis viis läbi ka Stroomi rannast, kus keegi polnud kaine pühapäeva öösel. Pean nentima et olen oma tähtkujude tundmisest 50% ära kaotanud, sest väikest vankrit leida enam ei suutnud, ainult suur oli olemas. Igatahes, oli väga värskendav ja lahe, tükk aega pole nii pikalt trippinud. Igatahes mida lahedam oli pühapäeva õhtu, sellevõrra hullem oli ka esmaspäeval ärkamine. Lõpuks siiski üles saanuna oli aga juba hea ja värske olla.

Esmaspäev siis üsna tühi ja igav päev.
Teisipäeval sai varem ärgatud sest ma olin maganud jutti ligi 13 tundi. Päev üldiselt jällegi sisutühi, pärast tunde oli bass, kus asi hakkab vaikselt ilmet juba võtma. Ma suudan nimelt mängida kui ma olen täiesti vabalt, kuid tehes mõne vea tõmban ma krampi ja kõik hävib. Pärast bassi suutsin meelest lasta suure sildi päevikus “MATA, RAISK !”, ehk siis, unustasin täiesti ära järeltöö – õnneks lubas Pilve seda ka homme teha niiet, peaks vist suuremalt kirjutama sinna. Samuti suutsin ära kaotada sõrmuse, kuid juba õhtul andis Paavo teada et see pidi olema sekretäri juures, kust ma selle ka täna kätte sain.

Täna oli meil siis täismõõdus laulupäev, 8.15 alustades saime ettelaulmisega alustada umbes kell üks. Pean ütlema et kuigi saime Chalice – Minu Inimesed, tuli meil ja minul kõik üsna hästi välja ning saime kätte kõige kõrgema kategooria. Tehtud !Homme on mega järeltööde päev, britliti lasen ilmselt üle ja üritan järgmisel nädalal teha, loodetavasti saab sama teha ka keemiaga, mata seeeest ei talu kompromisse ning vajab homme eritähelepanu. Järgmine teisipäev on TTG noorte jaoks siis Dostoprimetshatelnostiga väitlus, saab põnev olema.

Hetkel siis lõpetan, kirjutan loodetavasti varsti jälle.(muide, sorri Meeli, et blogi aadressi muutsin )

Take Care
H.N.