Viimasel ajal on mul hakanud tekkima kahtlused kogu tartu plaani osas ja kahtluste all mõtlen ma seda, hetkel ma ei plaani sinna minna.
Esiteks lähevad tartus asjad alati imelikuks. Teiseks ei tea ma kas ma tahan riigiteadusi. Lisaks sellele saaks ma juurat õppida Tallinnas, mis oleks nii logistiliselt kui ka majanduslikult kasulikum… Samuti ei taha ma paaniliselt otsida tööd kohas, kus seda teevad kõik ülejäänud üliõpilased ja kus tegelikkuses pole midagi mõistlikku lõpuks enam alles kui kõik kolm ja pool tuhat matsi peale lendavad sinna.
Seega kui ma täidan ära juura lävendid jään ma ilmselt Tallinnasse, teeb elu parasjagu lihtsamaks. Siiski on eelduseks see, et ma saan siiski vanematest eraldi elama hakata, sest muidu oleks see lihtsalt veel paar aastat keskkooli, mis poleks üldse nii äge 
Tõsiasi on see, et täna oli vist mu elu esimene päev kui ma pidin ise võtma vastu otsuseid. Hetk kui ma ei saanud enam elada oma toredas õhumullis nagu tavaliselt ning pidin suureks saama. Tegelikkuses tundub see mida minutid edasi aina jubedama kontseptsioonina, sest ma ei ole valmis oma lapsepõlvest veel loobuma, veel mitte. Jah, ma olen veidi arg ning jah, ma kardan võtta riske, ükskõik mida see täpselt siis mu elus või tegemistes puudutab, ning see on selline “mina”, kellega ma olen harjunud.
Mingil imelikul põhjusel ma isegi kardan homset. Ma kardan kõige lihtsamat põrumist, kõige lihtsamal eksamil, kõige häbiväärsemalt. Tõsiasi on, et kuigi ma vaatasin selle üle ei saa ma siiamaani täpselt aru mis on gleistumine. Ma ei taha seda eksamit teha ning ainuke asi, millega ma end lohutada suudan on see, et sellega lõppeb üks ajasu minu elust, kuid probleem on selles, et ma ei tea, kas see on asi mida ma ootan või pigem kardan.
Lugesin täna wikiquote’i ja leidsin tsitaadi mis pakkus mingil põhjusel päris palju nalja, kuigi on second thought kõlab kohati liialt self humorina, aga seal on ka muid dimensioone 
Hank Moody: “HelL-A Magazine blog number 1. Hank hates you all. A few things I’ve learned on my travels through this crazy little thing called life. One, a morning of awkwardness is far better than a night of loneliness. Two, I probably won’t go down in history, but I will go down on your sister. And 3, while I’m down there it might be nice to see a hint of pubis. I’m not talking about a huge 70’s Playboy bush or anything. Just something that reminds me that I’m performing cunnilingus on an adult. “
tc.
h.
