Tõsiasi on, et olles kuulanud paari nädala jooksul läbi Mansoni uue albumi olen ma saanud aasta teise suure muusikapettumuse osaliseks. Ei saa päris vist öelda et The high end of low oli sama halb kui Depeche Mode’i Sounds of the universe, aga ega ta palju parem ka ei olnud. Kui enne tegi mees vihast muusikat, mis kutsus üles mässama võimu vastu, siis praegu on tegu nagu rohkem vanamehega kellele on konstantselt liiga tehtud ja kes selle üle lihtsalt halab. Kohutavalt tempotu ja sõnade poolest nõrk ning seetõttu on kadunud ka kõik need head asjad, mille pärast mulle kohati meeldis teda kuulata. Kurb. Sellepärast ongi ilus lõpetada hiilgeajal, mitte oma kuulsust liialt lüpsta. Ühesõnaga, stop doing that.
Vastukaaluks sellele olen avastanud enda jaoks uuesti BO albumi Foiled, ning täpsemalt laulu Sound of Pulling Heaven Down. Teised asjad, mis on non-stop viimasel ajal arvutist kõlanud on Milow – Ayo Technology, mis on lihtsalt wow ja Linkin Park – In Pieces, ning tahes tahtmata liigun ma tänaval ringi nüüd neid ümisedes.
