Juhtusin eile nägema üht viimase dekaadi parimat filmi. Tegu oli siis animafilmiga, „Futurama: Bender’s Big Score”, mille sisu keerleb siis suuresti internetipettuste ja nagu juba tavaks saanud, apokalüpsi vältimise ümber. Simpsonite loojate Matt Groeningi ja Ken Keeleri ning David X. Coheni värskeim kätetöö algab sisuliselt sellega, millega reaalses elus Futurama aastal 2003 lõppes. Tegelased nendivad fakti, et neid on maha võetud ning kohe seejärel saab professor Farnsworth häid uudiseid. B/Fox networki juhid, kes sellega hakkama said, jahvatati oma idiootsuse eest pulbriks, millele leitakse filmi jooksul vägagi mitmeid kasutusalasid. Ajareisid ning ajarändest põhjustatud inimeste/olendite duubeldumine ja robotist jõuluvana teevad filmist just selle, mis omal ajal rahvast selle animasarja juures köitis. Alles on kõik vähem ja rohkem olulised tegelased ning läbivaks teemaks on endiselt Fry õnnetu armastus Leela vastu, mis leiab oma käänulisel rajal taaskord uue pöörde.
Tõelisele Futurama fännile võin kinnitada, et tegu on endiselt sama huumori ja moraaliga telegeniaalsusega, inimestele, kes enne ei leidnud sellest sarjast midagi, võin samuti midagi öelda: te olete paljust ilma jäänud, kuid veel pole hilja – Bender’s Big Score’i võib vaadelda justkui futuramasiirupina. Tegu on greatest hitsiga eelmisi tegemisi kordamata.
Võin julgelt öelda ka, et ükskõik mida te arvate Family Guyst, American Dadist või South Parkist, on tegu kõige parema animafilmiga. Futurama on midagi kõigile vanuserühmadele. See ei ole ainult mõeldud õlise peaga pikkadele 11. klassi luuseritele, kelle nimi on Siim, vaid ta sobib nii väikestele oma huumori mitmekesisuse ja perekonnasõbralikkuse poolest ning suurtele oma sügava keskse teema poolest. Tegu on justkui the Streetsi – Dry Your Eyes’iga, sest seegi on armastuslugu uudses formaadis. Tänasel päeval usun, et tegelikkuses räägib inimsuhete keerukusest Bender’s Big Score tunduvalt paremini, kui Shakespeare, või ükskõik mis muu Romeole ja Juliale järgnenu, sest nagu laulusõnadki ütlevad, on minevik ainult tulevik, kus on tuled põlema pandud. Seega peab olema film armastusest, mis sisaldab nii minevikku, kui ka tulevikku, üks parematest oma žanris või koguni kogu filmimaailmas.
Räägitakse, et lihtsuses peitub võlu, ning siin vastab see täiesti tõele: autorid peaksidki armastuslood pakkima võimalikult lihtsasse pakendisse mitte romantismiaja uhketesse kleitidesse.
Samuti võib filmist leida Oidipuslikke tseene, kus peategelane Fry ei taipa tegelikkuses oma sõnade tähendust. Alles lõpus rulluvad vaataja silme ees lahti ühe maailma suurima armastusloo kõik dimensioonid ning ausalt öeldes, ei suudaks ilmselt ka kõige tulihingelisemad futuramafännid neid sündmusi ette aimata.
Põhjust rõõmustamiseks on veelgi, sest oma järge ootavad aastal 2008 veel 3 täispikka filmi.
Soovitan kõigile, sest sellest filmist võidate igat pidi,
Geniaalne – 20/10
Like wow guys, wow. There are just so many things I’d like to say right now. Most of it consists of empty blabbering on the topic of how utterly great the movie was. It’s entirely classic Futurama with that extra deepness and romance that we got to know in the previous movie. The main plotline is about love and guess who’s suffering once again. Yep, you’re right, it’s Fry, but this time it’s not because of Leela.
